Netu ja Savernametsa saladus

1. peatükk – Sädelev mardikas Savernas oli soe suvepäev. Netu, kelle pärisnimi oli Linett, jooksis paljajalu üle rohelise muru. Ta naeris, kui Brit, Mirell ja Elisabeth tegid käbidest ja õuntest kooki. „See on kõige maitsvam koogike maailmas!“ hüüdis Brit ja toppis käbi muruvaasi sisse. Netu vaatas ringi. Õhus sumisesid mesilased ja kusagil kaugemal laulis kägu. Siis ta nägi midagi sädelevat – väikest mardikat, kelle tiivad sätendasid nagu vikerkaar. „Tere,“ sosistas mardikas, „mina olen Tähnik. Tule minuga, Savernamets vajab sind.“ Netu silmad läksid suureks. „Kas mets oskab rääkida?“ Mardikas noogutas. „Ainult neile, kes oskavad kuulata.“ 2. peatükk – Värav mängumajja Netu jooksis memmiga koos lavendlipõllu juurde, kus isa Rauno oli just vana mängumaja parandamas. „Kas ma tohin sisse minna?“ küsis ta. Isa naeratas. „Aga muidugi, väike uurija." Netu puges sisse. Seal lõhnas puidu, liimi ja värvi järele. Ta nägi seinal väikest uksekella, mida ta polnud kunagi varem märganud. „Vajuta,“ sosistas Tähnik. Kui Netu seda tegi, sähvatas valgus — ja mängumaja muutus võluksillaks otse Savernametsa! 3. peatükk – Loomade mure Metsas oli imelikult vaikne. Puud nägid kurvad välja, ja isegi linnud ei laulnud. „Mis juhtus?“ küsis Netu. Põõsa tagant ilmus rebane, kes kandis väikest maalipaletti. „Mina olen Elisabeth Rebane,“ ütles ta. „Meie maailm kaob, sest inimesed on unustanud lugusid rääkida. Mets vajab Kolme Võlumälestust.“ Veidi eemal hüppas Mirell Jänes, kes laulis vaiksel häälel: „Kui laul jääb magama, kaob mets unenäomaale.“ Ja Brit Orav tantsis murelikult oksalt oksale. „Aga mina ei mäleta enam oma tantsu!“ ohkas ta. 4. peatükk – Tädi Eike ja metsalood Netu seisis keset rada, kui tuule sees kõlas tuttav hääl. „Netu, kallis, ära karda,“ ütles tädi Eike, kes ilmus otsekui päikesekiire seest. Tema juustes helkisid lehed ja ta kandis seelikut, mis oli õmmeldud samblast. „Mets ei vaja suurt võlu, vaid väikest hoolt,“ ütles Eike. „Igaüks peab tooma ühe mälestuse, mis teeb südame rõõmsaks.“ Ta andis Netule väikese puidust karbikese, mis säras seest nagu täht. „Kui leiad midagi head, pane see siia sisse. Kolm mälestust toovad metsa tagasi.“ 5. peatükk – Esimene mälestus Netu kuulis eemalt tuttavat heli – ema Katrina laulu. Ema istus lagendikul ja segas lavendlit väikse klaaspurgi sees. „See on minu lapsepõlve lõhn,“ ütles ema. „Lavendel rahustab kõiki, ka metsa.“ Ta ulatas Netule ühe kuivatatud õiekese. Netu pani selle karbikesse. Lavendli valgus täitis metsa ja puulehed hakkasid sahisema. „Üks mälestus leitud!“ hüüdis Tähnik rõõmsalt. 6. peatükk – Teine mälestus Nüüd tuli Riivo, kelle seljas oli tööriistavöö ja peas veidra välimusega kiiver. „Vaatan, et linnud ei saa vihmaga laulda,“ ütles ta. „Teen neile vihmavarjud!“ Ta näitas Netule väikseid lehevarje, mille külge olid kinnitatud õunavarred. Netu naeris. „See on kõige toredam leiutis, mida ma näinud olen!“ Kui linnud hakkasid vihmavarjude all laulma, täitus õhk meloodiaga. Tähnik hõljus rõõmsalt ringi. „Teine mälestus on leitud – rõõm ja naer!“ 7. peatükk – Kolmas mälestus Viimane mälestus oli kõige raskem leida. Netu istus väsinult kännu peale ja ohkas. „Ma ei tea, mida veel otsida.“ Siis tuli memmi, hoides käes vana raamatut. „Laps, kas sa tead, mis on kõige suurem mälestus?“ küsis ta. Netu raputas pead. „See, kui keegi kuulab sind päriselt,“ ütles memmi vaikselt. Ta avas raamatu ja luges: „Iga leht metsas sosistab: ära unusta kuulata.“ Netu pani väikese tammelehe karpi. Karbike säras ja mets hakkas helendama – puud sirutusid, linnud laulsid, rebane maalis vikerkaare, ja orav tantsis jälle rõõmuga. 8. peatükk – Tagasi koju Valgus muutus nii tugevaks, et Netu pidi silmad sulgema. Kui ta need avas, oli ta tagasi mängumajas. Ukse taga kuulis ta ema häält: „Netu, tule sööma!“ Ta jooksis välja. Kõik tundus nagu enne – aga mardikas Tähnik istus endiselt tema õlal. „Savernamets tänab sind,“ sosistas ta ja kadus lavendlilõhnalisse õhku. Netu vaatas oma peopessa – seal lebas väike hõbedane leheke, mis helkis päikeses. 9. peatükk – Memmi saladus Õhtul, kui taevas olid juba tähed, sosistas Netu memmile: „Kas Savernamets on päriselt olemas?“ Memmi naeratas ja silitas tema pead. „Muidugi on. Ta elab igas loos, mida me räägime, ja igas südames, mis kuulab.“ Netu naeratas. Ta pani hõbelehe oma raamatu vahele ja sosistas: „Ma räägin homme uue loo. Et mets kunagi ei kaoks.“